Pühalaul

Pühalaul ja selle paradoksid

Katkend artiklist: Jõks, Eerik (2014). Pühalaul, Eesti Laulupsalter ja Pühalaulu Kool – sissejuhatus teemasse. Sulane, 2/63, 19 – 24.

Selleks et eesti keeles edasi anda mõiste „pühalaul” tähendust, on varem kasutatud võõrkeelset vastet “liturgiline laul”. Kuigi neid kahte mõistet võiks tinglikult pidada peaaegu sünonüümideks, on sõna „pühalaul“ tähendusväli siiski mõnevõrra erinev ja kõnetab oma emakeelsuse tõttu meid paremini.

Sõna „pühalaul” ei ole eesti keeles uudissõna – seda on näiteks kasutanud juba August Gailit (1891–1960) oma romaanis „Karge meri” (1938). „Eesti keele seletavas sõnaraamatus” seda sõna siiski ei leidu. Vajaduse võtta sõna „pühalaul” selles kontekstis kasutusele tingis asjaolu, et eesti keeles ei ole asjakohast mõistet ühehäälse proosatekstil põhineva kirikulaulu kohta. Inglise keeles näiteks on selleks mõiste plainchant (lad cantus planus). Eesti keeles on kasutatud emakeelse pühalaulu kohta ladinakeelse kirikulaulu üldmõistet „gregooriuse laul” või selle tuletisi (nt “eestikeelne gregooriuse laul”) ja juba nimetatud terminit “liturgiline laul”.

Pühalaulu on võimalik määratleda vaimulikust kontekstist lähtuvalt, aga ka puhtalt muusikalis-retoorilisest vaatenurgast. Järgnev määratlus, mis ei ole veel kaugeltki täiuslik, lähtub ennekõike vaimulikust kontekstist. Pühalaul on põhiosas Pühakirja ehk Piibli (enamasti muutmata kujul) tekstide keskendunud või pühaliku veendumusega palvemeelne lausumine, püüdes alluda täielikult ja igakülgselt Jumala Sõna autoriteedile ning arvestades kasutatava keele eripärasid. Pühalaul on reeglina ühehäälne ja ilma saateta. Tekste ei muudeta muusikalise inspiratsiooni huvides, nt ei kasutata sõnakordusi. Pühalaulu tuumiktekstideks on kanoonilise Pühakirja (Vana ja Uue Testamendi) tekstid, mis teatavasti on valdavalt proosatekstid. Ka Pühakirja algkeelsed värsstekstid – näiteks heebreakeelsed psalmid – said esmalt kreeka- ja hiljem ladinakeelses tõlkes pigem proosaks, sest algkeelne poeesia lahustus tõlkes. Leidub ka psalmitõlkeid, mis sihilikult püüavad esitada teksti luule vormis. Siiski tuleb arvestada, et teksti luulekeelde seadmine võib suure tõenäosusega nõuda järeleandmisi teksti muudes aspektides, nt tõlke täpsuses ja üksikasjalikkuses.

Tuumiktekstide ümber on erinevad kihistused pühalaulu sekundaarsetest tekstidest: (1) Püha Pärimuse tekstid, nt usutunnistused; (2) Pühakirja ümbersõnastused; (3) Pühakirjast inspireeritud palvetekstid ja vagaluule, nt hümnid ehk koraalid. Pühalaulu üheks oluliseks tunnuseks on muusikaliste väljendusvahendite askeetlik kasutamine, et mingil juhul ei tekiks kahtlust teksti absoluutses ainuvalitsuses ja et muusikalise eneseteostuse vajadus ning maine meelelisus ei püüaks hakata domineerima Sõna üle.

Pühalaul on iidne, nagu seda on Püha Kirik koos oma armuvahenditega. Läänekiriku pühalaulu meile teadaolevad varaseimad kirjalikud lätted on 10. sajandis, mil lääne kirikulaulus toimus üleminek suuliselt pärimuselt kirjalikule ja käsikirjadesse talletati gregooriuse laulu repertuaar. Pühalaul on üldmõiste kõikides keeltes lauldavate Pühakirja tekstide kohta. Nõnda on nt gregooriuse laul ja ambroosiuse laul teisisõnu ladinakeelne pühalaul. Eesti keele kontekstis tähendab pühalaul emakeelse Pühakirja tekstidel põhinevat palvekeelt, mis rajaneb läänekiriku algupärase ühehäälse kirikulaulu tarkusel ja kogemusel.

Tõelise pühalaulu keskmes seisab Maailma Päästja – Jeesus Kristus. Nota bene! Mitte õpetus Kristusest, mitte arusaamine Kristusest, mitte kujutlus Kristusest, vaid reaalne isik – hauast üles tõusnud ja surma ära võitnud jumalinimene Jeesus. Pühalaulu Kristuse-kesksust aitab meelde tuletada Tema monogramm, mis liigendab iga psalmirida keskkohast.

 

Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järgi ∗

ega seisa patuste tee peal ega istu pilkajate killas. (Ps 1:1)

 

Salm poolitub keskelt sümboliga, mis esmapilgul tundub olevat tavaline tärn. Päriselt on aga tegu meie Õnnistegija teineteise peale kirjutatud kreekakeelsete nimetähtedega „l” ja „X”. Oma Püha Nime väes, mis on üle iga nime (Fl 2:9b), ootab Ta meid psalmirea keskel. Pühalaulu viljelemise esmaseks ja tähtsaimaks eesmärgiks ongi osaduse otsimine ja osaduses olemine Jeesuse Kristusega. Iga alustatud psalmirida on palverännak Tema juurde ja seepärast tehakse Temani jõudes pisut pikem peatus, et tänulikus rahus rõõmustada Kristuse kohaloleku üle meie eludes. Pühalaul ei ole püha mitte sellepärast, et helilooja on selle hästi kirjutanud või laulja on seda hästi laulnud või kuulaja on seda hästi kuulnud. Pühalaulu pühaduse läte seisneb Jumala Sõnas – see on pühalaulu kõige väärtuslikum, võiks isegi öelda, ainus tõeliselt väärtuslik osa. Kõik muud omadused kinnituvad selle külge nagu ehted jõulupuu külge.

Varase ristikoguduse esimene liturgiline raamat oli Vana Testamendi laulude raamat ehk Psalter. Nagu evangeeliumid meile tunnistavad, oli Õnnistegija ise nende palvetekstide usin kasutaja. Seepärast ongi kiriku traditsioonis just psalmide kasutamine jumalateenistuslike tekstidena eriti tähtis. Kloostrielu elavad ja vaimulikus ametis teenivad inimesed palvetavad traditsiooni kohaselt ühe nädala jooksul läbi kogu psalmide raamatu – kõik 150 psalmi. See on vajalik, et kiriku jumalateenistusliku elu karkass oleks kindel ja tugev ning et selle sisse saaks väärikalt asetada Rõõmusõnumi Jumala Pojast. See oli keskaegse kiriku jumalateenistuslik ideaal – jumalateenistus, kaasaarvatud selle lauldud osa peeti valdavalt Pühakirja tekste kasutades.

Pühapäevakoolist alates kuni igapühapäevase jutluseni õpetatakse inimesi hämmastuma Jumala Sõnas kirjeldatud imede üle. Kes ei imestaks – pimedad näevad, jalutud kõnnivad, surnud ärkavad ellu ja vaestele kuulutatakse rõõmusõnumit. Üks ime, mida selles tohutus imede sajus aga kiputakse unustama, käib kõige selle ees. See on ime, et meile üldse on antud Jumala Sõna. See on oma erakordsuses pea kirjeldamatu ja mõistetamatu: Tema, kes hoiab koos ja valitseb kõike nähtavat ja nähtamatut rohuliblest kuni meie “tillukese” koduplaneedi ja päikesesüsteemini, meie galaktika ja kogu universumini; kõiki praegu elavaid, kõiki juba surnuid ja kõiki veel sündimata elusid – Tema on ilmutanud ennast ühe köite tekstidena, mida me saame emakeeles lugeda ja laulda.

Sellest lähtub pühalaulu esimene paradoks: kuidas tuua kuuldavale sõnu, mille iga täht on suurem, kui meie kunagi olema saame? Me peame ju hääldama välja sõnu, mida me puht-objektiivselt ei ole väärt ütlema. Seepärast on kuulamine, kuulatamine ja kuuletumine pühalaulus olulisemad kui lugemine, laulmine ja intellektuaalne mõtestamine. Eriti oluline on vaikuse kuulatamine psalmiridade keskel, mil meie taandame oma osaluse ja anname sõna Jumala Pühale Vaimule. Kuulamine on olulisem kui mõistmine ja tunnetus on tähtsam kui tarkus.

Pühakirja tekst on täiuslik ja sellest lähtub pühalaulu teine paradoks. Kui miski on täiuslik, siis ei saa seda ju enam paremaks teha. Lastes Pühakirja jumaliku teksti läbi oma inimliku prisma, me tahes-tahtmata teeme Teda väiksemaks, kui Ta tegelikult on, ja esitame Teda pisemalt, kui Ta tegelikult väärib. Seega on meie ülesanne Pühakirja tekste lugedes ja lauldes püüda võtta ära võimalikult vähe sellest terviklikkusest ja täiusest, mida Ta vaikimisi endas kannab. Selle vastandiks on üsna levinud arusaam, et inimene teeb muusikaga Pühakirja teksti kuidagi ilusamaks, paremaks või kõnekamaks.

Kuidas siis üldse läheneda sellisele tekstile? Me ei suuda ju olla neid tekste lugemata ja laulmata. Rääkides mulle gregooriuse laulust, andis Arvo Pärt hea seletuse, mis kehtib mistahes keeles pühalaulu kohta. Raamat, millest Pärt järgnevalt räägib, on gregooriuse laulu sisaldav Graduale triplex (1979), aga öeldu mõte ei muutu, kui mõtleme, et jutt on Pühakirjast, sest pea kõik Graduale triplex’is sisalduvad tekstid pärinevad otse Piiblist.

Gregooriuse laulule võib läheneda ainult puhta südamega. Kes võtab kätte gregooriuse laulu laulmise või uurimise, peab tundma, et ta ei ole selle vääriline, et avada seda raamatut. Kes saab siin aidata peale Ühe? Seda ei saa päevapealt teha, tuleb leppida oma ebatäiuslikkuse ja ebapuhtusega ning loota, et sellest on võimalik vabaneda. Võibolla ei saa me kunagi selle vääriliseks, et seda raamatut lahti teha. Aga Jumal näeb sinu head tahet ja Ta tuleb sulle vastu. Ta ütleb nendele nootidele siin raamatus: „Kuule, mine talle vastu, mine talle paar sammu vastu”. Ja siis … juhtub ime. See muusika on ime. Imega saab kontakti ainult läbi ime. See on alati kingitus – peab sündima ime, et gregooriuse laulule ligi saada. Selleks aga peab imedesse uskuma, peab üldse uskuma ja lootma. Peab olema nagu laps, kellel ei ole eelarvamusi. Peab olema lihtsa meelega. Peab olema valmis selle eest ka kannatama.

Selline lähenemine võtab üsna hästi kokku algupärase lääne kirikulaulu olemuse. Pühalaulule ei saa läheneda omaniku meelsusega: „siin on üks muusika, mul on vastavad käsitööoskused ja nüüd ma teen nendest nootidest midagi ilusat”. Esmatähtis ei ole inimese muusikaline osalus – Jumala Sõnal tuleb lasta kuuldavaks saada ja seda tuleb teha, leppides oma ebatäiuslikkusega selles tegevuses. Küsimus ei ole meie suutlikkuses vormida Kalleid Sõnu – Kallid Sõnad peavad vormima meid.

Teiseks heaks näiteks selles vallas on pajatus 20. sajandi gregooriuse laulu suurkujust munkpreester Eugéne Cardine’ist. Tema õpilane Michiko Hirayama rääkis mulle kord sellise loo. Taas on jutt gregooriuse laulust, aga ka siin kehtib öeldu täielikult igas keeles lauldud Pühakirja teksti kohta.

Peale missat jäi Dom Cardine vähemalt 15 minutiks oma kohal istudes palvetama. Ta teadis, et ma tulen temaga kohtuma, aga sellest hoolimata palvetas ta ikka vähemalt 15 minutit. Ükskord ma küsisin temalt väga ebaviisaka küsimuse: „Miks te jääte peale missat oma kohale palvetama? Mille eest te palvetate?” Ta vastas: „Meile on gregooriuse laulu näol antud väga ilus ja suur kingitus. Me suudame sellest tagasi anda ainult väga vähe. Ma palun Isa käest andeksandmist, et ma ei suuda piisavalt anda tagasi sellest täiusest, mida Ta meieni on ulatanud.”

Seega on pühalaulu hea kuuldavaks saamise kaheks esmaseks alusväärtuseks alandlikkus ja patukahetsus. Alandlikkus näitab ennast huvitaval kombel ka pühalaulu muusikalistes omadustes – olles oma põhiolemuselt ühehäälne ja lihtsakoeline, püüab see muusika täielikult ja kompromissitult alluda Sõnale. Patukahetsus, mis väljendub oma puudulikkuse tunnistamises, sillutab teed selle saavutamiseni.

One thought on “Pühalaul

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *