Eestikeelne kirikulaul on samaaegselt õnnetu ja õnnelik – üks näopool naerab, teine nutab. Meie muusikakultuur, sealhulgas kirikulaul, on sündinud ja kujunenud nelja võimsa keelemuusika tugevalt domineerivas mõjuväljas: ladina, slaavi, germaani ja angloameerika keelemuusika. Kokku moodustavad nad ühise nimetaja – indogermaani keelemuusika. Kõik neli on tulnud erinevatel ajastutel meie läänemeresoome keeleruumi väga tugevate värvidena, nii et eesti „hõbevalgel“, sellel õrnal „kuukiirel, mis lõikab läbi öö“, ei ole olnud reaalseid šansse ilmsiks tulla. Selle tagajärjel peamegi sageli laulma ladina, saksa, slaavi ja angloameerika kirikulaulu eestikeelsete sõnadega, selle asemel, et laulda sama laulu eesti keeles – laulda Eesti kirikulaulu.
Eesti keel on ennast üsnagi reljeefselt ja kaunilt ilmutanud muusikalises esteetikas – alustades Karl August Hermannist ja Miina Härmast, kuni Heino Elleri, Eduard Tubina ja Veljo Tormiseni välja. Nimetatud esteetika avaldub aga valdavalt sellesama, indogermaani muusikakultuuri kontekstis. Oma prosoodilises imepärasuses jääb eesti keel aga paraku enamasti muusika hõlma alla. Eesti keelel on olemas oma, täiesti unikaalne, erakordne ja indogermaani keelemuusikast põhimõtteliselt erinev keelemuusika, mille ilmsiks saamiseks on vaja lasta lahti paljustki, mida indogermaani keelemuusika on meile sajanditega ette kirjutanud.
Meie emakeel on aga õnnelik sellepärast, et tal on veel miljon rääkijat, kes igapäevases kõnes meie keelemuusikat akustiliselt tõeks elavad. Samuti teeb meie emakeele õnnelikuks tema harukordne keelemuusika ise. Koos soome keelega oleme haruldased õied indogermaani keelemetsas. Meie keele filigraanne kõlamuster, mis on konstruktiivselt tugev nagu teras aga välimuselt habras nagu hõbe, on nii kütkestav, et need, kel on olnud silma, et seda näha; kõrva, et seda kuulda ja avatud meelt, et seda vastu võtta, ei laula enam kunagi eesti keeles endist moodi.
Kuidas siis tuua eesti keelemuusika emakeelsesse kirikulaulu ja ka muusse vokaalrepertuaari? Arvestades kiriku rolli pidevat ahenemist ja kirikukultuuri järsku muutumist, samuti leiget akadeemilist huvi, pole loota ei lihtsatele ega ka kiiretele suurt populaarsust toovatele lahendustele. Parim, mis praegu saab teha, on rõhuda süvatasandilt kasvavale kvaliteedile igas emakeelse kirikulaulu aspektis – vaimulikus elus, teksti- ja heliloomes, teaduses, interpretatsioonis ja pedagoogikas. Nii saab sündida keele luuüdist tõukuv kvalitatiivne kirikulaulu uuendus. Saavutatud tulemused peab fikseerima kirjalikult ning samuti audiovisuaalselt – teadmus tuleb varjule viia.
Selles töös saab igaüks oma abikäe ulatada. (1) Oluline on eesti keelemuusikale tugineva kirikulaulu õppimine ja praktiseerimine. Selleks tule Pühalaulu Kooli ja/või korralda oma koguduses, praostkonnas või laulukooris sellealaseid koolitusi ja õppepäevi. Kasuta priilt Kirikulaulu Kooli raamatukogu https://goo.gl/maps/WxgKv3aKTPykLsbj6Suur hulk materjale on kataloogis http://psalmus.eu/…/Mitmesugused%20kirikulauluga…/
(2) Väga oleks vaja teie annetusi. Me oleme näinud, kui lahked on eesti annetajad hädasoleva ukraina rahva toetuseks. Emakeelne kirikulaul on samuti hääbumisohus. Kas saame omalt poolt midagi teha, et teda oleks võimalik kvalitatiivselt uuele elule turgutada?Palun anneta emakeelse kirikulaulu toetuseks:
MTÜ Liturgilise muusika ühing ScandicusEE651010220005319016 SEB PankPalun lisage oma isikukood tulumaksu tagastamiseks.
Elagu eesti emakeel – teras ja hõbe!
EJ